Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Loe, millised on põllumajandusmaa rendihind maakondades
Statistikaameti andmetel oli 2013. aastal põllumajandusmaa keskmine rendihind kõrgeim Tartu ning madalaim Hiiu, Saare ja Lääne maakonnas.
2013. aastal oli hektari keskmine rendihind (koos maksudega) 39,5 eurot
. Rendihinnad varieeruvad väga palju olenevalt nõudluse ja pakkumise suhtest, mis omakorda tuleneb sellest, missuguseid majapidamisi piirkonnas leidub. Rendile võetakse põllumajandusmaad nii tasuta kui ka üle 100-eurose rendihinnaga hektari kohta. Ehkki Statistikaameti põllumajanduse struktuuriuuringu disain ei näinud ette statistika tegemist maakondade kohta, on tarbijate suurest huvist tingituna olemasolevate andmete alusel hinnatud ka põllumajandusmaa rendihindu maakondades.
Statistikaamet küsitles ligi kaht kolmandikku põllumajandusmaa rendilevõtjatest.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kõige levinum kokkulepitud rendihind jäi 2013. aastal vahemikku 20–50 eurot ja üle 100 euro hektari eest maksti vaid 3% rendimaa puhul. Hind polegi nii madal, kui arvestada, et Eurostati esialgse hinnangu kohaselt langes Eesti põllumajandustootja reaaltulu töötaja kohta 2013. aastal võrreldes varasema aastaga 17%. See oli suurim langus Euroopa Liidus. Kuigi põllumajandustoodangu väärtus on kasvanud, on kulud kasvanud veelgi enam. Põllumajandusministeeriumi andmetel avatakse tänavu PRIAs veel ka toetusõiguslike maade täiendav registreerimine, mis võib kasutatavat põllumajandusmaad juurde tuua ja seeläbi langetada ka ühise pindalatoetuse hektarimäära.
Väidetavalt pole harvad juhud, kui rendihinna kauplemisel kasutatakse argumendina seda, et kellegi tuttavale on Eestimaa teises otsas makstud kõrget hinda. Rendileandjad küsivad enamasti maksimaalselt kõrget hinda ja osa põllumehi paistab olevat nõus seda ka maksma. Siiski ei ole üheski maakonnas rendihinnad Eesti keskmisest oluliselt kõrgemad ning kõikjal renditakse maid nii keskmisest madalama kui ka kõrgema hinnaga. Maakondades jäävad hektari keskmised rendihinnad 34–50 euro piiresse. Erinev on olukord vaid mandrist eraldatud Hiiu- ja Saaremaal ning ka Läänemaal, neis maakondades ei ületanud hektari keskmine rendihind 27 eurot. 50 euroni ulatub keskmine rendihind ainult Tartumaal. Tartumaal makstakse hektari eest vähemalt 100 eurot 6% rendimaa puhul, mis on Eesti maakondade seas kõrgeim näitaja. Samal ajal Hiiu- ja Saaremaal, aga ka Põlva- ja Harjumaal jääb nii kalli rendimaa osatähtsus ühe protsendi piiresse.
Kui Eestis keskmiselt oli põllumaa hektari rendihind 43 eurot ja püsirohumaal 30 eurot, siis maakondades erines põllumaa hind 17 eurost Hiiumaal kuni 52 euroni Tartumaal. Püsirohumaa hind oli 21 eurost Hiiumaal kuni 41 euroni Viljandimaal. Kui reeglina on põllumaa hind püsirohumaa omast kõrgem, siis mõningates maakondades pöörab nõudluse ja pakkumise suhe hinnad vastupidiseks või võrdseks.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ülevaate koostasid:
Artikkel jätkub pärast reklaami
Eve Valdvee, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik
PRIA nõuab rohkem kui sajalt põllumehelt tagasi riigimaa hooldamise eest juba välja makstud toetusi, sest neid pole vastavalt tingimustele hooldatud või on tänavu selgunud, et kasutajal puudub tegelikult maa kasutusõigus.
Põllumehed on sellel aastal üsna hoogsalt investeerinud masinatesse ja põllumaasse. Investeeringute maht on võrreldav 2012. aastaga, mis Eesti Statistikaameti andmetel oli 287 miljonit eurot.
Kujuta ette, et pärast pikka hooaega, kus oled oma põldudesse investeerinud tuhandeid eurosid ja lugematul hulgal töötunde, jõuab lõpuks kätte saagikoristuse esimene päev. Vili on küps, ilm soosib koristust ning kombain alustab tööd … kuid masin jääb seisma juba koristuse esimestel tundidel. Põld ootab, veokid seisavad tegevusetult ja kuivati töötab poolkoormusel või sootuks tühjalt. Mõnest tunnist saab päev, vahel isegi mitu päeva. Sel hetkel ei ole küsimus enam ainult remondiarves. Küsimus on selles, kui palju saaki võib ebasobiva ilma tõttu kaotsi minna, kui palju väärtuslikku koristusaega jääb kasutamata ning kui suureks kujuneb tegelik rahaline kahju pärast kogu aasta jooksul tehtud investeeringuid põllule.