Põllud lubavad head saaki, kuid põllumehe pilk on taevas: vihma on vaja kohe

Maikuu „Kasvupinnase“ saates rääkisid Eesti põldude seisust, taliviljade talvitumisest, taimekaitsest, rapsist, umbrohtudest, väetistest ja põuariskist Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas ning põllumeeste ühistu KEVILI taimekasvatusspetsialist Tiiu Annuk.

Ameerikase sõnul võib Eesti põldude üldseisu pidada praegu heaks. Samas on piirkondlikud erinevused suured ning kõik põllumehed ei saa olukorda ühtmoodi hinnata. Kõige rohkem on talvekahjustusi näha piirkondades, kus lumi ei kaitsnud talivilju piisavalt või kus lumi tuli külmumata maale.

“Põhjaranniku ja Ida-Virumaa kandis tegid põldudele liiga lumeta talv ja tugev tuul. Kõrred paistsid terve talv läbi,“ kirjeldas Ameerikas olukorda piirkondades, kus osa põlde tuli ümber külvata. Tema sõnul oli mõnes kohas maa külmunud väga sügavalt ning kahjustused tabasid kultuure olenemata sordist või liigist.

Kuigi taimekahjuritest räägitakse palju, on Eesti taimekasvatuses Ameerikase sõnul põhiprobleem endiselt umbrohi. Tema hinnangul moodustab umbrohutõrje ligikaudu 80 protsenti taimekaitse vajadusest. Kahjurite roll on Eesti tingimustes väiksem kui lõunapoolsetes riikides, sest külm talv piirab nende levikut.

„Eesti põllul ei ole kõige suurem konkurent sageli mitte kahjur, vaid umbrohi. See võtab kultuurtaimelt valguse, vee, toitained ja kasvuruumi,“ ütles Ameerikas.

Annuk nõustus, et umbrohud on üks olulisemaid saagipotentsiaali piirajaid. Tema sõnul on viimaste aastate suur muutus taliviljade sügisene umbrohutõrje. “Kui varem jäi see töö sagedamini kevadesse, siis pikemad sügised, varasemad külvid ja suuremaks kasvavad taimed on muutnud sügisese tõrje järjest olulisemaks,” ütles Annuk.

Põhjus on lihtne: kui umbrohi jääb sügisel tõrjumata, saab see mitu kuud kultuurtaimega toitainete, valguse ja kasvuruumi pärast konkureerida. Kevadel võib sobivat ilma taimekaitsetöödeks olla vähe ning umbrohi on selleks ajaks juba liiga suureks kasvanud. „Kevadel võib aken taimekaitsetöödeks jääda lühikeseks. Kui umbrohi on selleks ajaks juba suur, siis ei ole küsimus enam ainult tõrjes, vaid ka selles, kui palju ta on jõudnud saagipotentsiaali ära võtta,“ selgitas Annuk.

Eesti põldudel on viimase paarikümne aastaga toimunud suur muutus. Kui varem oli teraviljakasvatus suviviljade keskne, siis nüüd on ülekaalus taliviljad.

Margus Ameerikase sõnul kasutavad taliviljad muutunud ilmastikuolusid paremini ära, sest pikem sügis ja varasem kevad annavad neile kasvuks rohkem aega. „Taliviljad oskavad meie tänast kliimat paremini ära kasutada. Neil on sügisel rohkem aega areneda ja kevadel alustavad nad arengut varem,“ selgitas Ameerikas.

Samas ei too pikem vegetatsiooniperiood ainult võite. Tiiu Annuk märkis, et samad tingimused sobivad ka umbrohtudele, haigustele ja kahjuritele. Pikemad sügised ja varasemad kevaded aitavad võõrliikidel kohaneda ning mõnel kahjuril võib ühe põlvkonna asemel areneda kaks.

Annuki sõnul leiab ta spetsialistina Eesti põldudelt peaaegu igal aastal midagi uut. Näiteks võivad seemnetega sisse tulla herne- ja oateramardikad. „Need ei pruugi praegu veel massiliselt kahju teha, kuid kogemus kartulimardikaga näitab, et võõrana tundunud kahjur võib aja jooksul muutuda tavaliseks probleemiks,“ nentis Annuk.

Saates peatuti pikemalt ka rapsil, mis on viimastel aastatel tekitanud põllumeeste seas vastakaid tundeid. Kui varem nimetati rapsi sageli rahakultuuriks, siis kehvemad saagiaastad ja kasvuriskid on pannud osa tootjaid küsima, kas seda tasub üldse kasvatada.

Annuki sõnum oli selge: rapsi saab Eestis kasvatada ja see on endiselt oluline kultuur nii viljavahelduses kui ka majanduslikult. „Probleem pole selles, et osa taimekaitse toimeaineid on turult kadunud. Arvestada tuleb muutunud ilmastiku, haigustekitajate, külviaegade, sortide ja täpsema taimekaitse vajadusega,“ ütles Annuk, kes uurib rapsi haigustekitajaid ka oma doktoritöös.

„Rapsil võib olla haigustekitajaid rohkem, kui põllul esmapilgul paistab,“ lisas ta ja viitas, et tulevikus võib rapsil tekkida vajadus teha kasvuaegset haigustõrjet rohkem, sarnaselt teraviljadega.

Ameerikas lisas, et talirapsil on suvirapsiga võrreldes suurem saagipotentsiaal, sest kasvuaeg on pikem. Samas on viimastel aastatel mindud tema hinnangul kohati liiga suurele riskile: rapsi on pandud põldudele, kus talvitumine on ebakindel, valitud on liiga õrn sort või jäädud töödega hiljaks.

„Raps ei anna väga palju andeks. Kui külviaeg, sort, põld ja sügisene hooldus kokku ei klapi, on risk kohe suurem,“ märkis Ameerikas.

Tänavune talv näitas siiski, et õigete agrotehniliste võtetega võib taliraps hästi hakkama saada. Ameerikase sõnul ei tulnud näiteks Baltic Agrol sel talvel kompenseerida ühtegi hektarit nende tootjate puhul, kes olid kokkulepitud tingimused korrektselt täitnud.

Üha olulisemaks muutub ka mullaharimise valik. Annuki sõnul on künd taimekaitse oluline osa, sest aitab vähendada haigustekitajate ja kahjurite survet. Samas ei saa seda vaadata eraldi mullaelustikust ja niiskuse hoidmisest.

Põuastel aastatel võib künd viia mullast välja niiskust, mida taimedel hiljem hädasti vaja on. Seetõttu ei ole Ameerikase sõnul olemas üht lahendust, mis sobiks igale põllule. „Otsus sõltub mullastikust, kultuurist, ilmast ja põllu seisust,“ rõhutas Ameerikas.

Tema sõnul ei saa kündmisest täielikult loobuda, kuid seda tuleb teha kaalutletult. „Paljud tootjad on liikunud minimeeritud harimise või otsekülvi poole, sest künd on kallis, energiamahukas ja kulutab palju diislikütust,“ lisas Ameerikas.

Annuk märkis, et mullaharimise puhul tuleb järjest rohkem mõelda tervikule. „Künd võib vähendada haigustekitajate survet, aga kui mullas on niiskust niigi vähe, tuleb väga hoolikalt kaaluda, mida see konkreetse põllu jaoks tähendab,“ ütles ta.

Saates puudutati ka glüfosaadi teemat. Ameerikas märkis, et osa tootjaid kasutab kündmise asemel glüfosaati, sest nii on võimalik hoida kulusid madalamal. See teema tekitab avalikkuses tugevaid reaktsioone, kuid Annuki hinnangul kipub arutelu olema liiga ühekülgne.

Tema sõnul ei tea paljud inimesed, et registris on ka teisi taimekaitsevahendeid, mille ohuklass võib olla kõrgem. Seetõttu ei tähenda glüfosaadi keelamine automaatselt keskkonna või tervise seisukohalt paremat tulemust, kui see asendatakse ohtlikumate lahendustega.

„Glüfosaat on avalikkuses tuntud nimi, aga ainult nime tuntuse põhjal ei saa teha kogu taimekaitset puudutavaid järeldusi. Vaadata tuleb, millega üks lahendus asendub ja milline on selle mõju,“ selgitas Annuk.

Annuki hinnangul on glüfosaat avalikkuse tähelepanu all eelkõige seetõttu, et see on väga laialt kasutatav toimeaine ja üks väheseid herbitsiide, mida tunnevad ka inimesed väljaspool professionaalset põllumajandust.

Viimastel aastatel on väetiste kasutus vähenenud, seda eelkõige kalli hinna tõttu. Põllumehed otsivad võimalusi omahinna vähendamiseks ning seetõttu vaadatakse iga sisend väga hoolikalt üle.

Samas ei tähenda väiksem väetisekogus seda, et taimekaitse võiks jääda tagaplaanile. Vastupidi – kui toitained on kallid, tuleb veelgi hoolikamalt jälgida, et neid ei kasutaks ära umbrohud, haigused või kahjurid. „Kui väetis on kallis, siis seda enam ei saa lubada, et toitained sööb ära umbrohi. Iga kilo peab minema kultuurtaime kasuks,“ ütles Ameerikas.

Annuki sõnul on väetamine taime tervise alus. Kui taim saab õigel ajal ja õiges koguses toitaineid, on ta tugevam ning suudab haiguste ja kahjurite survele paremini vastu pidada. Samas ei anta põllul enam midagi niisama. Satelliidipildid, andurid, mullaanalüüsid ja täppisviljeluse tööriistad aitavad väetist kasutada järjest täpsemalt. „Tugev taim algab tasakaalus toitumisest. Kui taim on nõrk, on ta ka haigustele ja kahjuritele vastuvõtlikum,“ selgitas Annuk.

Ameerikas tõi välja, et väetise hindade puhul ei usu ta püsivat hüppelist tõusu. “Ukraina sõja alguses tõusid hinnad mitmekordseks, kuid tulid hiljem tagasi, sest sellise hinnaga ei olnud tootjatel ostujõudu,” sõnas Ameerikas.

Tema sõnul otsib turg lõpuks tasakaalu, sest põllumees kalkuleerib väga täpselt, millise hinnaga on üldse mõistlik midagi kasvatada. „Põllumees võib küll tahta väetada rohkem, aga lõpuks paneb majandus piirid ette. Kui sisendi hind läheb liiga kõrgeks, hakkab kasutus vähenema ja turg peab sellele reageerima,“ ütles Ameerikas.

Küsimusele, mis on 2026. aasta kõige olulisem risk taimekasvatuses, vastas Tiiu Annuk, et selleks võib kujuneda põud. Tema sõnul on viimaste aastate märksõnaks saanud ekstreemsed ilmastikuolud – kord liigniiskus, kord põud, sekka rahe ja tormid. „Me ei räägi enam ainult ühest tavalisest põllumehe riskist. Ilm on muutunud äärmuslikumaks ja põllumees peab arvestama väga erinevate stsenaariumidega,“ ütles Annuk.

Margus Ameerikas lisas, et põllumees tegutseb paratamatult välitingimustes ning peab õppima riske hajutama. See tähendab eri kultuuride kasvatamist, sobivate sortide valikut ja mullastikule vastavat agrotehnikat.

Ühe kultuurina, mille roll võiks tulevikus kasvada, tõi ta esile rukki, mis talub tänu tugevale juurestikule põuaseid tingimusi paremini ning sobib ka tagasihoidlikumatele muldadele. Kuigi rukki hind ja maailmaturu nõudlus ei konkureeri nisuga, võiks selle kasutus nii toidus kui ka loomasöödas olla suurem.

„Rukis on kultuur, mis saab hakkama seal, kus nisu ei pruugi ennast alati ära tasuda. Tugev juurestik annab talle põuastes oludes eelise,“ märkis Ameerikas.

Annuk lisas, et rukis on Eestis mõnevõrra alahinnatud ning selle kasutusvõimalusi võiks vaadata laiemalt. Kui sisendite hinnad püsivad kõrged ja lämmastikku ei saa nisule vajalikus mahus anda, võib rukis osutuda mõnel põllul senisest mõistlikumaks valikuks.