Ants-Hannes Viira: Kas toidu tootjad subsideerivad tarbijaid?

Statistika näitab, et 2019. aastal moodustasid Eestis ühe leibkonnaliikme keskmised kulud toidule 1142,80 eurot ja toit moodustas 19,5% leibkonnaliikme kogukuludest. Seega on toidule tehtavate kulutuste osakaal keskmise leibkonna eelarves märkimisväärne. Eraldi võetuna on toit suurim kulugrupp. Sellele järgnes eluase 15,6% ja transport 14,7%ga. Joogipiimale kulus 2019. aastal ühe leibkonnaliikme kohta keskmiselt 29,2 eurot (0,5% leibkonnaliikme kogukuludest) ehk 2,43 eurot ühes kuus.

2019. aastal toodeti Eestis 105,9 tuhat tonni joogipiima ja selle tootmiseks kulus 79,8 tuhat tonni piimatootjatelt varutud toorpiimast. Seega 10,5% Eesti piimatootjatelt varutud toorpiimast kasutati Eestis joogipiima tootmiseks. Kui lisada siia toorpiima eksport Lätti ja Leetu, siis Eesti piimatööstustes töödeldud toorpiimast kulus joogipiima valmistamiseks 13,8%.

Kui nüüd kõrvutame omavahel kaht suhtarvu – joogipiim moodustas 0,5% leibkonnaliikme kuludest; joogipiima tootmiseks kasutati 13,8% Eesti piimatööstustes töödeldud toorpiimast – siis on ilmne, et isegi kui pakkuda Eesti tarbijale joogipiima tasuta, on selle mõju tema isiklikule eelarvele tühine. Samas mõju piimatööstuste ja piimatootjate sissetulekule on märkimisväärne. Seega on täiesti mõistatav, miks tunnetavad piimatootjad odavate hindade probleemi nii selgesti ja sellest ka valulikult märku annavad. Kuna tegemist on tarbija isiklike kulutuste seisukohast marginaalse tootega, siis tõenäoliselt toidutootjate mure tarbijaid väga ei kõneta.

Oleme jõudnud ühiskonnana sellisesse arengujärku, kus tarbija arusaam toidu tootmise etappidest ja isiklik kokkupuude toidu tootmisega tegelevate inimeste ja ettevõtjatega on üha harvem ja kaudsem. Samas on alanud suur rohepööre, kus meil kõigil on igapäevaselt võimalik nii meedia kui sotsiaalmeedia vahendusel kaasa elada murele looduskeskkonna, elukeskkonna, loomade heaolu ja rahva tervise pärast. Need ongi olulised teemad, mida ei saa keegi ignoreerida.

Kuid ükskõik kui aktiivsed meedia ja sotsiaalmeedia tarbijad ja sisuloojad me poleks, toidu tootmisest rääkides tuleb lahendused nendele muredele ja probleemidele leida peamiselt põllumajandustootjatel ja toidutööstuste ettevõtetel.

Nõuete täitmiseks ja probleemide lahendamiseks on vaja teha investeeringuid, piirata osade hinnalt soodsamate kuid suurema negatiivse keskkonnamõjuga materjalide kasutamist tootmises ja asendada need keskkonna seisukohast sõbralikema, kuid sageli kallimate lahendustega. Palju on tahta, et Euroopa Liit või Eesti riik suudaks need täiendavad kulud toidutootjate eest kinni maksta. Suurem osa sellest rahast peab tulema siiski tarbijatelt ja see raha jõuab toidutootjateni suuresti just läbi kaubanduskettide.

Nagu eespool märgitud, moodustavad kulutused toidule viiendiku keskmise leibkonnaliikme kulutustest. See ei ole väike osakaal. Kuid toidu puhul üksnes selle odavusele rõhudes teeme karuteene ühelt poolt toidu tootmisega tegelevatele ettevõtetele ja nende töötajatele, teisalt ka rohepöördele.

Odav toit tähendab paraku seda, et selle tootmises tuleb teha mööndusi, mis võivad aastate jooksul kumuleeruda negatiivsete keskkonnamõjudena. Just see ongi paljudes riikides ja osaliselt ka Eestis juhtunud ning just seda olukorda püütakse rohepöördega parandada.