Endine loomaarst teeb Eesti sigadest Itaalia salaamit

Matsimoka on pereettevõte, mis sai alguse juba 1980. aastate esimeses pooles, mida veab perekond Inno Kadrina lähedal Hulja külas. Nüüd tagantjärgi saab meenutada kummalisi üheksakümnendaid, kui sealsed kohalikud raha teenimiseks Venemaal lihaga äritsemas käisid, sest suurte loomakasvatuste juures tekkis just selline rahategemise võimalus. Tasub märkida, et nõukogude ajal andsid Vinni ja Hulja sovhoosid 1 protsendi kogu Nõukogude Liidu seatoodangust.

"Mina töötasin omal ajal majandis veterinaararstina, või isegi peaveterinaararstina. Siis aga hakkas asi lõppema ning loomaarstid jäid tööst ilma. Siis vaatas igaüks, kuidas aga sai, ja nii hakkasin minagi Venemaal sinki müümas käima," meenutas isa Aivar Inno, kuidas pojad Jan ja Sten siis isal vaikselt abis ka käisid.

Sellise pühendumisega lihast valmistoote saamiseks läheb kordades rohkem aega kui suurtes vabrikutes. "Tavalises tööstuses saab liha kohalejõudmisest alates sink päevaga valmis. Meil laagerdub singiliha aga 12 päeva," tõi Sten näite. Või siis on kilost lihast vorstitulemus 800 grammi. "Masstootmises tehakse ka massi sõna otseses mõttes, kus veega pritsides lisatakse kilole lihale veel 300 grammi," rääkis Jan, kuid lisas, et sellisel viisil saadakse ju ka hind alla.

Et selline põhjalik valmistamine võtab rohkem aega, energiat ja toorainet, aga kogused on võrdlemisi väiksemad, siis oligi pereettevõttel mõistlik hoopistükis enda pood avada. "Ma nimetaksin seda ka meie põhiliseks reklaamiks: müügipunkt, kus käib päevas mööda 10 000 inimest," ütles Jan. Kokku on neil viis müügipunkti ning lihtne arvutus ütleb sellisel juhul, et igapäevaselt kõnnib nende lettidest ja vorstilattidest mööda 50 000 inimest.

Strateegiliselt on need müügipunktid kaubanduskeskustes ja näiteks toidupoe läheduses. Ja teadagi kui tõhusalt võib tühja kõhuga mööda minnes singi või vorsti lõhn ninna hakata. "Lahtine lett oli teiste poodide jaoks suur hirm ka. Telekapoed nurisesid tõesti vorstilõhna üle," ütles Aivar.

"Ega nende müügikohtade saamine ei olnud alguses üldse kerge. Katsetamise asi ja kõigepealt pakkuski pinda Põhjakeskus, sest me oleme ju kohalikud"" rääkis Jan Rakveres tekkinud võimalusest ja ütles, et suurte kaubanduskeskustega on reeglina nii, et poed leiavad ja otsustavad omale sobiva ettevõtja ise. "Näiteks kutsus meid ise Tartu Kaubamaja, sest sealsele juhatajale isiklikult endale meeldis meie toode," tõi Jan näite, aga kinnitas, et viie oma poeni jõudmine võttis siiski väga kaua aega.

"Viis poodi on ka tegelikult maksimum, mille puhul saab veel asja ise hallata. Rohkemaga läheks keeruliseks," lisas Sten juurde. Lisaks oma poodidele leiab Matsimoka kaupa ka Rimi poekettidest, kes samuti võttis perega ise ühendust ja tegi ettepaneku Rimi poe sisse samasugused Matsimoka lahtised lihaletid avada. "Mõnda aega olidki lahtised letid, aga see ei tasunud ennast ära. Lahtise kauba säilivusaeg oli lühike ning mahakandvused olid väga suured," kirjeldas Sten Rimis müümise algusaega.

Sellise olukorra tulemusel tegi pereäri eelmisel aastal suured investeeringud vaakumpakendamise eelduste loomiseks ning aasta lõpuks saidki nad Rimi lettidel ka vaakumpakendatud kaupa pakkuda. Selle tulemusel on kolme Rimi leti asemel, nagu neil eelmise aasta alguses oli, praegu lausa 40 letti üle Eesti.

"Nüüd oleme ka mõne teise suurema ketiga rääkinud ja sellisel kujul lainemine on meie järgmine plaan," kinnitas Sten. Ühelt poolt saavadki nad müüki tänu poelettidele suurendada, kuid oma poodide puhul jääb veel endiselt eksklusiivsus päeva pealt uusi asju müüki tuua, mida poes vaakumpakendites veel ei ole. Praegu toodavad nad kuus umbes 15–25 erinevat toodet.

Loe täismahus artiklit Äripäeva veebist.