Eesti aiasaaduste kasvatajad kurdavad rasket võitlust: maksu­koormus ja tootmis­hindade kasv suruvad hinnalõhe Kreeka marjade ja Poola köögiviljadega kolme- kuni neljakordseks.
Kadarbiku Köögivilja juht Veiko Pak annab riigi tegevusele põllumeeste abistamises karmi hinnangu.
  • Kadarbiku Köögivilja juht Veiko Pak annab riigi tegevusele põllumeeste abistamises karmi hinnangu.
  • Foto: Andras Kralla
Samuti on heitlikud ilmad nii Eestis kui ka globaalselt muutnud maailmaturuhinnad ebastabiilseks. Teisalt, vaadates asja kohalikust vaatest, siis ei suuda enamik põllumehi pakkuda piisavat mastaapi, et võistelda odavate importkaupadega. “See pole viimaste aastate trend, vaid eks see ilma ja turu suuruse koosmõjul toimiv turg on olnud siin viimased 20 aastat,” tunnistas Kadarbiku Köögivilja juhataja Veiko Pak.
Vaadates viimase tarbijahinnaindeksi andmeid, siis on indeksi 3,1% suurusesse aastakasvu andnud veerandi toidu ja mittealkohoolsete jookide kallinemine. Toidukaupadest on aastaga kallinenud eelkõige värske köögivili (53%) ja kartul (46%). Teisalt on odavnenud värske puuvili ja munad (–11%).
Värskete põllusaaduste hinna hüppelise kasvu on tinginud viimaste aastate rasked ilmaolud: kui üle-eelmisel aastal põldudel uputas, siis mullu valitses põud. Peamiselt marjakasvatusega tegeleva Aran PMi juhi Paavo Otsuse sõnul sõltub põllumehe käekäik peaasjalikult kasvatavast põllukultuurist.
Eesi Aiandusliidu ja Grüne Fee juhatuse esimees Raivo Külasepp nii karmi hinnangut riigile ei anna. Tõepoolest on viimased rasked aastad sundinud osa aiandustoodete kasvatajaid lõpetama, kuid teisalt on paljud neist saanud kasu riigi investeerimistoetusest. “Tänu valitsuse toetusele paranesid toodangu hoiustamistingimused,” selgitas Külasepp.
Grüne Fee Eesti juht Raivo Külasepp näeb, et väiksemate tootjate ellujäämisvõimalus on seljad kokku panna.
  • Grüne Fee Eesti juht Raivo Külasepp näeb, et väiksemate tootjate ellujäämisvõimalus on seljad kokku panna.
  • Foto: Postimees/Scanpix
Varem pidid paljud aiandussaaduste kasvatajad enda suvel müümata jäänud toodangu sügisel poolmuidu ära andma või jätma lihtsalt põllule. “Nüüd on võimalik panna see hoidlasse ja hiljem realiseerida,” kinnitas Külasepp. “Kui seda poleks tehtud, oleks kodumaise tooraine defitsiit praegu veel hullem,” lisas ta.
Sellegipoolest pole näiteks Paavo Otsuse hinnangul selge, kuidas ellu jääda – kas pakkuda kaupa vahemeeste kaudu tööstustele või viia põllusaadused otse tarbijani. “Hulgiladude ja muude kokkuostjate kasutamine on väga okei mõte kasvataja seisukohast, kuna kaubast saadakse lahti lihtsa vaevaga,” selgitas ta.
Samas märkis Otsus, kes on ka Mulgi Õuna juht, et tarneahela pikkuse tõttu tuleb kokkuostja juurde viidud kauba letihind tarbijale kõrgem. “Sellepärast on kasvatajal otse kaubandusketile müüa alati kasulikum, aga selleks peab olema maht, täitma varustuskriteeriumeid, mida paljud kahjuks ei suuda täita,” rääkis Otsus.
Idanaabri keelatud kaup voolab Eestisse
Otsus ja paljud Eesti Aiandusliidu liikmed on otsustanud müüa kaupa otse poodidele, et midagigi jääks pihku. Sellegipoolest peavad jaekaubanduse tarneusalduse võitnud põllusaaduste kasvatajad võitlema importkaubaga. Näiteks marjade puhul on Otsus märganud just Kreeka maasika tulekut Eesti poodidesse.
“Oli kuulda, et Venemaa pani keelu peale ja siis hakati suunama seda marja hästi palju meile,” rääkis Otsus. Tema sõnul võivad kliendid end importkaubast suve alguses täis süüa ja Eesti maasika saabudes ei tõuse tarbija käsi enam kolm või neli korda kallimat kaupa ostma. “Hinnavahe importkaubaga mõjutab eelkõige tarbija mõttemaailma,” leidis Otsus.
Kui Otsus rääkis eelkõige marjakasvatusest, siis Veiko Paki sõnul mõjutavad puu- ja köögivilja kasvatajaid ka lähemad turud. Näiteks Lätis valitsevad madalamad hinnad on Eesti turul konkurentsivõimelisemad kui kohalike aiasaaduste eest küsitavad. Rääkimata siis põllumajandushiid Poolast.
Impordi vastu ühistuga
Raivo Külasepp märkis, et aiandussaaduste kasvatajate hulgas on ühistuline tegevus olnud nõrk. “Juba praegu väärindavad väiksemad kasvatajad oma toodangut suuremate tegijate kaudu, kuid need tarnevõrgustikud pole veel suured,” nentis ta.
Külasepa sõnul on jätkusuutliku tarnevõimega need kasvatajad, kes suudavad täita Eesti viiest suuremast poeketist ühe keti nõudluse. “Enamik kasvatajaid seda ei suuda ja nende ainus ellujäämisvõimalus on panna seljad kokku ning ühiselt toota,” kinnitas Külasepp. Tema sõnul saab kasvataja siis keskenduda ainult kasvatamisele ega pea tegema müügitööd ning korraldama veel logistikat.
Seejuures tunnistas Külasepp, et kohalikud hulgimüüjad pole importimise kõrval ära unustanud kohalikku tootjat. Nende nõudlus on püsinud suhteliselt muutumatu 6–7 aastat, mis tagab ka teatud stabiilsuse. "Nad on kindlasti abimehed ja kui võtta Grüne Fee, siis me müümegi pea kogu toodangu vahendajate kaudu," sõnas Külasepp.
Ka Otsus ega Pak ei arva, et importivad hulgimüüjad oleksid kohalike kasvatajate ebastabiilsest käekäigust kuidagi võitnud. "Hulgimüüjad on olnud kohalike kasvatajatega väga arvestavad," kinnitas Pak.

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 21.10.26, 09:32
Miks targad kombainiomanikud planeerivad järgmise hooaja juba täna?
Kujuta ette, et pärast pikka hooaega, kus oled oma põldudesse investeerinud tuhandeid eurosid ja lugematul hulgal töötunde, jõuab lõpuks kätte saagikoristuse esimene päev. Vili on küps, ilm soosib koristust ning kombain alustab tööd … kuid masin jääb seisma juba koristuse esimestel tundidel. Põld ootab, veokid seisavad tegevusetult ja kuivati töötab poolkoormusel või sootuks tühjalt. Mõnest tunnist saab päev, vahel isegi mitu päeva. Sel hetkel ei ole küsimus enam ainult remondiarves. Küsimus on selles, kui palju saaki võib ebasobiva ilma tõttu kaotsi minna, kui palju väärtuslikku koristusaega jääb kasutamata ning kui suureks kujuneb tegelik rahaline kahju pärast kogu aasta jooksul tehtud investeeringuid põllule.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Põllumajandus esilehele