Seakasvataja Ülle Alev kirjeldab oma kogemusi ajakirjanikega 

Järgneb Ülle Alevi kommentaar.

Suur segadus mõtetes ja tunnetes. Miks? Kuidas? Raske oli ja on veel praegugi leppida sellega, et kõik loomad hukati – suured ja väikesed. Aastatega saavutatule tuleb kriips peale tõmmata. Mis edasi? Emotsionaalselt on kõigega väga raske toime tulla. Teadmatus, kurbus, segadus.... Palju nukraid mõtteid. Püüan kõigega toime tulla ja paratamatusega leppida. Otsin teavet, valmistad ennast ette...

Kõige kurva juures hirmutab mind osade ajakirjanike käitumine. Olen emotsionaalselt väga õrn. Ja siis tulevad võõrad inimesed minu koju, küsimata luba, kas ma tahan nendega juhtunut arutada. Nad õigustavad end sõnadega, et rahvas tahab teada. Nad uurivad külaelanikelt minu elu kohta. Isegi keelusildid ei peata neid, sest rahvas ootab... Nad on minu kodus, kohas, kus ma tahan ennast turvaliselt tunda. Aga ma ei saa – nad sõidavad minu õuele, proovivad minult  infot saada, kes ebaviisakalt, kes mesijuttu ajades, kes ründavalt. Tore, kui ajakirjanik helistab ette, selgitab, miks ta tuleb, vabandab tülitamise pärast ja on valmis kokkuleppeid sõlmima. Ka mina olen siis valmis kokkuleppeid sõlmima. Ma saan aru, et inimeste teavitamine on vajalik. Aga minule on suhtlemine ajakirjanikega tekitanud psüühilise trauma. Neil pole õigust tungida minu koju, nõuda minult teavet, olla pealetükkiv ja ründav.