Esimene märk põllumeeste majandusraskustest

Swedbanki põllumajanduse sektorijuhi Meelis Annuse sõnul näitab statistika, et põllumeeste jaoks on kasvanud käibevahendite puudujääk. „Keskkonnas, kus müüdava toodangu kilogrammi hind on ca 5 eurosenti odavam kui tootmise omahind, teeb see 250 piimalehma omanikule kahjumit ca 8000 eurot kuus. Sellist tootmisele pealemaksmist saab teha nii kaua, kuni jagub rahalisi vahendeid,“ selgitab Annus. „Vahendeid saab aga kas omanikelt, hankijatele maksmata jätmise arvelt, laenumaksete ajatamisest või uute laenude arvelt. Statistika põhjal võib öelda, et hetkel kaetakse puudujääki hankijate arvelt, ehk venitatakse arvete tasumisega.  Mis iseenesest ei tähenda, et need jääkski maksmata, seda tehakse võimalikult hilja,“ lisab Annus.

“Need raskused ei mõju maksekäitumistele paugupealt, nii et statistika veel väga kehva seisu ei näita,” räägib Kreegipuu. “Põllumehed on alati kohusetundlikud maksjad olnud, olenemata sellest, kui keeruline neil endal on. Kuid tegemist on kindlasti kriisiga – selle mõjud tulevad selgemalt esile kevadel. Talvel on põllumeeste kulud väiksemad. Kevadel lisanduvad püsikuludele väetised, seemned, taimekaitsevahendid, siis läheb paljudel raskeks.”

Detsembri alguses viis Eesti Põllumeeste Keskliit läbi uuringu, mille järgi oli põllumajandusettevõtete mured selgelt näha – tähtaegselt tasumata arveid esines varasemast rohkem, 60-st küsitletud ettevõttest 17 olid sunnitud palgapäeva edasi lükkama ja küsitletud ettevõtted olid kokku koondanud 31 töötajat.

Olukorra paranemist on raske ennustada

Meelis Annuse sõnul on võlgnevuste suurenemine ootuspärane ja statistika näitajatel on veel piisavalt kasvuruumi. „Põllumajandussektorisse müüjad peavad varuma kannatust ja ka rahalisi vahendeid,“ toonitab Annus. “Seega on tark kasutada pankade poolt pakutavaid maksetähtaegade pikendamise tooteid nagu  faktooring ja miks mitte ka makseriski KREDEX-i abil kindlustada.” Annuse sõnul on põllumehed kahel eelneval aastal aktiivselt investeerinud ja selleks ka laenu võtnud – see võimaldab raskematel aastatel investeeringuid edasi lükata.

“Äkilist väljapääsu sellest olukorrast ei ole,” nendib põllumeeste esindaja Kreegipuu murelikult. “Oleme tegutsenud, suhelnud ametkondadega ja ministeeriumiga, kuid uusi turge ei ole avanenud ja abimeetmeid ei ole tulnud. Meie naaberriigid maksavad siseriiklikke toetusi, mis põllumajandusettevõtteid toetavad, kuid Eesti on sellest jäigalt keeldunud. Sel teemal räägime riigiga pidevalt”.

Kreegipuu nendib ka, et kui Vene kriisi alguses lubasid pangad põllumeestele vastu tulla – koostada kohustuste tasumiseks maksegraafikuid, pakkuda maksepuhkust jms – siis viimased signaalid on, et pangad on muutunud põllumeeste suhtes hoopis karmimaks. Arusaavat suhtumist on tema sõnul tegelikult vähe.

Millal turud taas tõusevad on väga keeruline öelda, sest eelmine kriis piimasektoris kestis aasta. “Pikaajalise dünaamika järgi on kriisiperioodid olnud üsna ühtlaste vahede ja pikkusega. Kuid vilja- ja seakasvatajate jaoks on madalseis kestnud juba üle 2 aasta,” kommenteerib Kreegipuu. “Ega muud üle jää, kui tuleb tegutseda, otsida paremaid müügivõimalusi, loota muutustele maailmaturul ja püüda ka riigilt tuge saada. Samuti püüavad põllumajandustootjad tootmist vastavalt kriisitingimustele ümber korraldada, kuid põllumajanduse üks suuri erisusi on see, et kiireid ja äkilisi muutusi pole tootmisprotsessis võimalik teha.”