Hobuseturul kabjaliste üleküllus

 Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi esimehe Raigo Kollomi sõnul on ka palju paremaid hobused Eestis ära kingitud kui neid, kes on aasta aega metsikult elanud. „See, kui hobuse ellu jäämine sõltub naabritest, on hobusekasvatuse inetum külg. Kui aga pidaja läheb pankrotti ja tal on valida, kas täita enda kõhtu või hobuse oma, valib ta paratamatult enda oma,“ ütles ta.

Kollom ütleb, et pärast buumi on hobusekasvatajatel raskemaks läinud. Ka soomlasi, kes varem siit hobuseid ostsid, käib nüüd vähem. Kasvatused pole aga naljalt välja surnud, sest hobuäri pole nii kerge lõpetada. Sellega tegeletakse paratamatult edasi, ka kahjumiga. Kasvatajalt tahetakse ära osta võib-olla paar parimat hobust, kuid mitte kogu tallitäit.

Enim ostetakse Eestis Kollomi sõnul lastehobuseid ja hobihobuseid. Hinnad algavad umbes tuhandest eurost.

„Liiga odavaid hobuseid on Eestis palju. Paremaid sporthobuseid ostetakse jällegi palju välismaalt. Tipphobuste puhul on see põhjendatud, aga Eestis sündinud hobused müüakse eriti viimasel ajal maha suurte raskustega. Hästi tuleb toime see, kes suudab leida turu välismaal. Palju müüakse Soome näiteks ratsaspordikoolidele umbes 3000 kuni 5000 euroga. Võistlushobuseid aga alla 10 000 ei müü, isegi siis, kui müüja on ise väga hädas,“ selgitas Kollom.

Nõudluse ja pakkumise tasakaal lapsekingades

Üks neljast Eesti rahvusvahelise kategooria ratsaspordi kohtunikust, maailmaklassi hobustega Ruila talli omanik Marti Hääl ütleb, et huvi hobuste soetamise vastu on Eestis siiski järjest kasvanud ning ostja on muutunud nõudlikumaks ja teadlikumaks – kui sellist hobust, mida tema tahab, pole pakkuda, jääbki kaup katki.

 „Kui mina 15 aastat tagasi ratsasporti tulin, oli Eesti registris alla viie tuhande hobuse. Nüüd on neid üle 10 000. Lapsekingades on aga kohaliku hobusenõudluse ja siin kasvatatavate hobuste ehk pakkumise tasakaal," ütles Hääl.

Hobuseid kasvatatakse rohkem, kui nende järele oleks nõudlust, aga sportlased käivad ikkagi hobuseid Euroopas ostmas. Arvestades seda, kui palju on Eestis ratsasportlaste ja sporthobuste litsentse, on siin kindlasti turgu. Eestis kasvatatakse aga rohkem selliseid hobuseid, mille järele pole nii suurt nõudlust. Need lähevad näiteks ratsataludesse, hobihobusteks või müüakse ka välismaale. Siin ongi hobusekasvatajate paradoksaalne olukord – väga hästi neil ei lähe, selgitas Hääl.