Viljakaubanduse areng Eestis

Euroopa Liiduga liitumise järgselt tekkis ka pankadel huvi põllumajandusfirmadega tegeleda ning krediteerimise osatähtsus kaubanduses vähenes. Samas kõigile osapooltele kasulik lepinguline viljelus levis üha enam. Kindlustunde tagas see nii kasvatajatele, kaubandusele kui tööstustele. Iga aastaga saadi üha enam kogemusi ning aasta 2005 oli selles mõttes ajalooline, et siis eksporditi Eestist esimene suurem kogus omakasvatatud teravilja. Nimelt oli tollel aastal Eestis hea viljasaak -  725 tuh t. Sellest Baltic Agro lepingute maht oli 180 tuh t., millest ligikaudu 100 tuh tonni läks eksporti. Kaasa aitas sellele meie hea viljaaasta ning samas suur põud Lõuna-Euroopas, mis põhjustas seal suured ikaldused. Esimene viljalaev saadetigi Hispaaniasse. Eestist oli saanud jällegi vilja eksportiva maa. Jälle sellepärast, et varasemalt olime vilja eksportijad Rootsi ajal. Ajalooõpikutes oli Eestit ka Rootsi viljaaidaks nimetatud. Tsaari ajal aeti suurem osa taimekasvatussaadustest piirituseks, mis omakorda eksporditi Venemaale. Esimese Eesti vabariigi ajal jällegi pandi rõhk loomakasvatussaaduste ekspordile läänemaadesse. Nõukogude ajal toodi sisse odav teravili lõunast ja veeti välja loomakasvatussaadused ida poole.

Nüüd taasiseseisvumise järgselt vilja eksportimisel oli esimene takistus see, et suur Muuga sadama vilja elevaator oli ehitatud vaid vilja vastu võtma. Laadimissüsteemid töötasid vaid ühes suunas: laevast elevaatorisse. Kõigepealt tuli sadamal transportöörid ringi ehitada et suudetaks ka laevu täis laadida.

Lepingulise viljakaubanduse mahud kasvasid aasta aastalt ning sellest õppisid kõik osapooled. Kogu viljakaubandus toimub maailmaturu börsihindade alusel. Enamus sellel alal tegutsejatest ei võta suuri riske vaid vahendab põllumeestele vilja börsi. Börsi vahendamist alustas Baltic Agro kohe pärast DLA gruppi kuulumist 2006. aastast alates. Suurem edasiminek sellel alal oli Baltic Agro poolt välja töötatud mobiilisõnumite põhine viljabörsi vahendamine aastast 2008. Sellega muutus iga vilja kasvatav Eesti põllumees maailmaturul kauplejaks. Pärastlõunal börsil pakutav viljahind jõudis lepinguliste viljelejate mobiiltelefoni ning soovi korral oli vastanul võimalus mõne klahvivajutusega ära müüa soovitud kogus vilja. Kas siis alles planeeritav saagikogus, kasvuajal või ka koristusjärgselt. Taoline operatiivne süsteem töötab edukalt seniajani.    

2008. aasta järgselt majanduskriisis tekkis ka viljakaubanduse mahtudes väike tagasiminek. Kuid juba 2011. aastal ületati kriisieelne tase ning mahud kasvasid nii suureks, et oli võimalik kokku panna juba tõeliselt suur eksportlaev.

Taoliste suure laevade eelis on see, et hinnad on veidi soodsamad ning seda paremat hinda  sai pakkuda ka põllumeestele. Viljakaubanduses oli senini meil tavaline kasutada mõne tuhande tonnise kandevõimega praame, mis toimetavad vilja peamiselt Euroopa piires. Kaugemate maade tarbeks on suuremad laevad. Esimesed kaks 25 tuhande tonnist odralastiga viljalaeva õnnestus Eestis komplekteerida 2011. aastal, mis saadeti Saudi- Araabiasse kaamelisöödaks.

Aastal 2012 komplekteeriti juba üks tõeliselt suur, üle 70 tuhande tonnine Panamax tüüpi odralaev ning aastal 2013 oli taoliseid juba kolm: kaks odralaeva ja üks toidunisuga. See oli siis ka esimene toidunisu (vähemalt 12,5% proteiini sisaldus) eksport Eestist suure 75 tuhande tonnise Panamax tüüpi laevaga.