Õige lihaveise valikust sõltub edu

Aldo Vaani sõnul saab Eestis rääkida 6 levinumast lihatõust: hereford, aberdiin-angus, limusiin, simmental, šarolee ja hele akviteen. Arvuliselt kuulub esikuuikusse ka šoti mägiveis, kes sobib suurepäraselt maastiku hooldajaks.

„KIK maksis 50-90 % šoti mägiveise hinnast kinni ja inimesed kasutasid võimalust,“ selgitas Vaan tõu arvukuse tagamaid. „Šoti lihaveised on väikesed ja aeglase kasvuga ega ole lihatootmise seisukohast tulusad, sest nende lihakehad on väikesed.“

See, millist tõugu valida, sõltub Vaani sõnul suvistest pidamistingimustest. „Kui on toitainetevaesed rannakarjamaad, siis sobivad hereford, angus ja šoti mägiveis, mis on Šotimaa päritolu väiksemad tõud,“ rääkis ta. „Lopsakamatel rohumaadel saab pidada Prantsuse päritolu intensiivse kasvuga kontinentaalseid tõuge nagu limusiin, šarolee ja hele akviteen. Kõige suuremad lihaveised on šarolee, heleda akviteeni ja simmentali tõugu.“ 

Liha hind sõltub lihakusest ja rasvasusest

Veiseliha hind sõltub selle lihakusest ja rasvasusest. Liha rasvasus omakorda sõltub looma geneetikast, tõust, söötmisest, vanusest ja soost. Rasvasuse järgi liigitatakse liha viide klassi. Üldiselt on kõige hinnatum keskmise rasvasusega liha. 1. klassi liha on väga kuiv ja 5. klassi oma väga rasvane. 3., 2. ja 4. on kõige optimaalsema rasvasusega klassid. „Kolmas klass on selline keskmine, mida siin hinnatakse,“ ütles Aldo Vaan.

Lihakuse mõõtmiseks on SEUROP-klassifikaator, mis jaotab liha kuude klassi, milles S tähistab kõige kõrgemat ja P kõige madalamat klassi. „S-klassi liha saab belgia siniselt või selle ristandilt limusiini või akviteeniga,“ selgitas Vaan. „Neil tõugudel on tagakintsul topeltlihastus.“

Mis klassi liha kuulub, ei ole võimalik hinnata eluslooma vaadates, vaid seda hinnatakse pärast tapmist rümba järgi.  Liha hinda mõjutab ka rasvasus, mida määratakse skaalal 1-5. Seda hinnatakse samuti rümba järgi – vaadatakse kui palju on rümba välispinnal ja sisemuses rasva ja selle järgi öeldakse hind.

Kohalikku liha hinnatakse kõrgemalt

Euroopa Liidu ühtsele turule vaatamata on otsemüük teistesse maadesse väga keeruline. „Selts on püüdnud leida rümba või rümbaosade müügi võimalusi Rootsi või Soome turule või elusloomade viimiseks Saksamaale, kuid selgub, et need turud väga hästi kaitstud: igal maal on sama liikumine – eelista kodumaist,“ tõi Vaan välja peamise takistuse.

Nii nagu Eestis, on ka mujal maades hinnad kodumaisele ja välismaisele lihale erinevad, sise- ja välisfilee osas pea kahekordsed. Soomes maksab kohalik sisefilee 50 eurot, kuid Lõuna-Ameerikast imporditud vaid 25-27 eurot. Selles suurusjärgus on ka Eestis veiseliha hind.

Eluslooma hinnavahe Saksamaa turule eksportides on kohalike tootjatega võrreldes kuni 40% eksportija kahjuks.

Eesti, Läti ja Leedu lihaveisekasvatajad osalevad ühisprojektis šveitslastega. Šveitslased ostavad siit rümba, mis on 260-300 kg, lõikavad liha siin tükkideks ja viivad kallimad tükid Šveitsi. Suurema looma rümpa on raskem käidelda, filee läheb liiga suureks ja tarbija ei ole harjunud seda ostma. Odavamatest tükkidest ei ole šveitslased huvitatud, sest nende impordil ei ole kõrge tollimaksu tõttu mõtet, rääkis Vaan.

KOMMENTAAR

Tootmiskarjal on kehvad väljavaated

Indrek Ostrat, Lihaveisekasvataja 2012. aasta oktoobrist

Hetkel olen skeptiline lihaveisekasvatuse nullist alustamise suhtes. Tootmiskarjal ei ole kõige parem seis. Lihaturg on kehvas seisus. Puuduvad sellised väljundid nagu Türgi ja Venemaa. Eesti veiselihanõudlus ei ole kindlasti selline, mis äri üleval hoiaks.

Enamusel, kes kasvatab lihaveiseid, ei ole see ainus tegevusala. Lihaveisekasvatus sobib toetavaks kõrvategevusalaks neile, kel on kõrval olemas loomakasvatus: piimakari, tehnika ja hooned.  Kui alustada nullist ja osta maad, tehnikat ja loomi, siis on investeering väga suur ja tasuvusaeg väga pikk.

Neile, kes alustavad, on soovitus võtta suund tõukarja peale ja teha õige valik tõu osas.  Tõuloomakasvatuses on olukord natuke parem.  Eestis ei ole enamik lihaveisekarja puhtatõuline. Kohapeal on vaja puhtatõulisi loom, siseturg on olemas.

Mina alustasin nullist ja olen vee peal, ilmselt ka jään, kuna lihaveisekasvatus ei ole meie ainuke tegevusala. Kui ainult lihaveise tootmisega tegeleda, siis peaks kari olema väga suur – vähemalt 300 ammlehmaga. Meil on põhikarjas 30 looma, lisaks järeltulev põlv. Meie eesmärk on olla aretuskari ja keskenduda puhtatõulisele karjale, mitte luua tootmiskarja. Eesmärk on jõuda 50 põhikarja loomani. Tegime panuse simmentali tõule. See on suur loom, mis annab hea toitmise korral väga head juurdekasvu ja seda eriti vasikate osas.

Hinnatase on 85% Euroopa Liidu keskmisest

Teet Soorm, Rakvere Lihakombinaadi juht

Rakvere Lihakombinaadis realiseeritakse kõiki Eestis kasvatatavaid lihaveise tõugusid. Hinnad kujunevad vastavalt SEUROP-ile ja on konfidentsiaalsed. Hinnakujunduses jälgime pidevalt EL liikmesriikide hindu ning pakkumise/nõudluse suhet.

ELi keskmine kilo hind – 12. nädala andmetel 3.75 eurot – saadakse läbi koefitsientide, mis arvestavad erinevate ELi riikide tootmismahte, lisaks on turgudel veel oma spetsiifika, päritolu piirangud, jne. Nt Poola R3 hinnatase on 3.01 eurot.

Võrreldes RLK makstavat lihaveise R3 hinnataset ELi keskmise R3 hinnaga, on see hetkel vahemikus 80%-85%.

Tuleviku osas määravad hinna turustamisvõimalused ja EL hinnatasemed lähiregioonides, kus puuduvad päritolu piirangud.

 

TASUB TEADA Kui palju maksab veiseliha

SEUR0P-i lihakusklassifikatsioon

S – super

E – ekstra

U – väga hea

R – hea

0 – rahuldav

P – lahja

Allikas: http://lihaveis.ee/veiseliha

Lihaveise noorlooma rümba orienteeruv kokkuostu hind klassi järgi Eestis

P –  2,46 eurot

O – 2,71 eurot

R – 3,06 eurot (umbes 25 senti eelmisest klassist kallim)

U – 3,16 eurot (umbes 10 senti eelmisest klassist kallim)

E – 3,26 eurot (umbes 10 senti eelmisest klassist kallim)

S – 3,36 eurot (umbes 10 senti eelmisest klassist kallim)

Liha rasvasuseklassid

1 – madal

2 – väike

3 – keskmine

4 – kõrge

5 – väga kõrge