Põllumajanduse arengusuunad meil ja mujal

 Euroopa Liit on probleeme tunnistanud ja võtnud viimastel aastatel järjest vastu mitmeid määrusi ressursside efektiivsemaks kasutamiseks. Seda nii vee, maavarade, mulla, õhu jne. suhtes. Kahjuks tootmise efektiivistamisest põllumajanduses kuuleme Eestis aga väga vähe. Jääb mulje, nagu lausa häbenetakse seda välja öelda ning kogu arengut nähakse vaid mahetootmise laiendamisel. Kui kuskil maailmaosas on keegi nõus taolise mahekauba ja legendi eest rohkem maksma, siis tuleb seda muidugi ära kasutada ja neile seda pakkuda. Tervikuna on see aga ressursi raiskamine ning vaid väga rikaste tarbijate valik. Usun, et mõnede aastate pärast vaatame sellele lauspropagandale tagasi samasuguse muigega nagu täna meenutame saakide programmeerimist, intensiivtehnoloogiaid või toitlustusprogrammi.

Mida suuremad on toetused, seda enam on äriprojekte, mis ei põhine tootmisel vaid minimaalsete kulutustega võimalikult suurte toetuste kogumisel. Muidugi peavad samal turul toetused kõigile osalistele samas suurusjärgus olema, et võrdsetel alustel konkureerida. Kui aga kogu energia vaid toetuste peale kulutatakse ehk aur vile peale läheb ja mõnekümne eurose hektari toetuse tõusus väljapääsu nähakse, siis on see vale. Võrreldes nende summadega, mis on võimalik efektiivse tootmisega põllult teenida ei pea toetuste osatähtsus mitte peamiseks olema. Targast toomisest peab põhiline sissetulek tulema ja toetus peaks peenrahana preemiaks olema. Eelmise aasta viljelusvõistluse arvestuslik tulukus võideti tulemusega 1800 EUR/ha. See oli muidugi üks paremini majandatud põldudest ning mitte igalpool ei saada nii kõrgeid tulukusi. Samas näitab võimalust targa majandamisega teenida ja siis ju polegi enam nii väga oluline, et kas saame lisaks 140 või 150 või 160 EUR/ha. Kui meil Eestis tootmise efektiivistamise peale kulutataks sama palju energiat kui toetuste väljakauplemisele ja mahepropagandale, siis vast oleks meil saagid ammu kahekordistunud.

Euroopas on inimestele tugevalt sisendatud, et GMO on üks väga paha asi. Euroopa on seadnud muu maailmaga võrreldes oma põllumehed vabatahtlikult raskematesse konkurentsitingimustesse. Muu maailm tunnistab, et sordiaretuses võib kasutada kaasaaegse teaduse tipptaset, Euroopa mitte. Taolist suhtumist võivad endale lubada vaid väga rikkad riigid. Sealjuures suureneb järjest oht, et sellesuunaline arengutase mujal maailmas läheb järjest kaugemale eest ära ja meie oma regulatsioonidega jääme konkurentsitasemelt ja teaduse arengult järjest enam maha.

Euroopa majandus kannatab täna need piirangud veel välja. Toiduturul ei ole olukord veel nii hull, et lähiajal võiks olulisi poliitilisi muutusi oodata. Selle tõttu panustavad Euroopa sordiaretajad ja taimekasvatajad teistele suundadele, et ikkagi konkurentsis püsida. Üheks võimalikuks suunaks on näiteks hübriidsete sortide kasutuselevõtt. Eriti lihtne on see risttolmlejate taimede nagu raps, rukis jt. puhul. Sakasamaal on suurem osa rukkist juba hübriidsortide all. Meil Eestis on nende kasutamine alles algusjärgus, kuskil 10 % ringis. Probleem on selles, et hübriidide positiivne efekt ilmneb vaid esimesel aastal, mis tähendab, et igal aastal peab uue seemne ostma. Meil on aga oma paljundatud seemne osatähtsus veel väga suur ja ei olda valmis väga palju seemnesse panustama.  Kui näiteks Taanis on sertifitseeritud seemne osatähtsus 80%, siis meil 10% piires. Hübriidsed talirukki sordid on ennast aga ka meil hästi näidanud. Näiteks 2012. aasta viljelusvõistlusel saadi  Mangeni PM-st Põhja-Viljandimaal rukki saagiks väga kõrge 9,7 t/ha!

Teraviljade saagikus kasvas maailmas eelmise sajandi seitsmekümnendatel, kahekaskümnendatel eelkõige tänu mineraalväetiste kasvavale kasutamisele. Suure osa andis ka uut tüüpi fungitsiidide laialdane  kasutusele võtmine seenhaiguste tõrjeks kaheksakümnendatel. Saavutatud saagikus on aga samale tasemele püsima jäänud. Mitmetes Lääne-Euroopa maades räägitakse juba tõsiselt saagikuse stagnatsioonist. Erinevatel põhjustel pole ei sordiaretajate pingutused ega ka muud võtted taimekasvatuse efektiivsust oluliselt parandanud ning saagid tootmispõldudel püsivad 7-9 t/ha piires nii nagu nad sinna tõusid paarkümmend aastat tagasi. 

Selleks, et aga taolisest seisakust välja tulla, tuleb tublisti teadusesse panustada. Tubli ja julge plaaniga on tulnud välja maailma üks vanim  põllumajanduslik uurimisasutus Rothamsted Inglismaal, kus sellega on tegeletud juba üle 170 aasta. Nende poolt üles seatud eesmärk „Nisu 20-20“ tähendab seda, et 20 aasta pärast oleks nisu saagikus 20 t/ha. See on kõrge eesmärk, kui arvestada sellega, et viimastel kümnenditel ei ole saagikus kasvanud kuid muidu suurenevat nõudlust ei rahulda ja eesmärgid peavadki kõrged olema.

Osade kultuuridega on sordiaretajad ja taimekasvatajad viimastel aastatel siiski ka tublisti edasi arenenud. Üks taolistest on raps, mis meil viimase paarkümme aastaga on kasvatanud teraviljade järel teiseks suurimaks kultuuriks. Traditsiooniliselt oleme kasvatanud suvirapsi ja saanud saake 1-2 t/ha vahemikus. Lõunapoolsemates maades kasvatatakse aga talirapsi, mille saagipotentsiaal on vähemalt ühe tonni hektarilt suurem. Sordiaretajad on aga selle kultuuriga tublit tööd teinud ja üha paremini peab see vastu ka meie talvedes. Tänaseks on juba üle neljandiku rapsist meil taliraps ja selle osatähtsus kasvab jätkuvalt! Suur asi on olnud ka talirapsi saagivõime aretus. Eelmisel aastal oli Eestis juba 4 tootjat, kes said rapsisaagi tootmispõldudel üle 5 t/ha. Katsepõldudel ja vahel ka mõnes tootmispõllus on saagid ulatunud isegi kuni 8 t/ha.

Kas globaalne soojenemine toimub või mitte, selle üle käib pidev diskussioon. Teatud muutused on aga juba täna meie tegevust mõjustanud. Lõuna-Euroopa on pidevalt hädas põuaste suvedega. Samas meil Põhja-Euroopas on tingimused taimekasvatuseks soodsamaks muutumas. Lisaks talirapsile, mida on varsti juba 30 tuhat ha kasvab ka soojanõudliku maisi kasvupind. See on pea et kahekordistunud iga viimase aastaga. Oli 1,6 tuh ha 2010.a., siis 2,1 tuh ha ja viimati 3,7 tuh ha 2012.a. Kasv jätkub, kuna eelkõige veisekasvatajatele on see odava energiasööda tootmiseks üks parimatest lahendustest. Vanasti oli mais meil silokultuurina konkurent rohumaadele. Täna, tänu sordiaretajate tublile tööle, saab mais meil vahaküpseks andes üle 10 t/ha tärklisesaaki. Maisi kasvupinna kasv on toimunud kõigis meie lõunapoolsemates naabermaades: Leedus, Lätis, Taanis jne. Külvatakse peamiselt silo valmistamiseks ja siis loomasöödaks. Palju on hakatud aga maisisilo kasutama ka biogaasireaktorite toiteks. Lõuna-Taani põllumehed müüvad suure osa oma maisisilost Saksamaale bioreaktoritesse, kus makstakse selle eest kõrgemat hinda. Ka meil Eesti piiri lähedal Lätis on nende suurim biogaasitehas GrowAgro, mis kasutab igal aastal maisisilo ligikaudi 800 ha-lt. Osaliselt on hakatud meie naabermaades maisi ka kombainima. Saadaks niisked terad, mis muljutakse ja säilitatakse loomasöödaks sileeritult kiletunnelites. Kui on aga väga soe suvi ja terad valmivad täielikult, siis kombainitakse ja säilitatakse ka kuivade teradena.