Põllumajandus: toetused siirduvad mahetootjatele appi

"Nii on mahepõllumajanduses keelatud kasutada geneetiliselt muundatud organisme ja ioniseerivat kiirgust, rangelt on piiratud taimekaitsevahendite, väetiste, antibiootikumide, hormoonpreparaatide jmt kasutamine," selgitas Pomerants. "Mahepõllumajanduse nõuete järgi taimi kasvatades on vaja kasutada külvikordi ja viljavaheldust. Näiteks porgandit ei saa kasvatada viis aastat ühel põllul."

Hinnanguliselt on Eestis üle 1500 mahetootja, kes majandavad enam kui 100 000 hektaril. Eesti toetused neile on aga paar-kolm korda väiksemad kui näiteks Leedus.

Eesti ühe suurema mahetootja, ASi Saidafarm nõukogu esimees Juhan Särgava leiab, et mahetootmise üha suurem toetamine nii Eestis kui ka kogu euroliidus on mõistlik ja loogiline lähenemine, sest ELis ollakse niikuinii hädas põllumajandussaaduste ületootmisega, suur osa toetustest aga läheb selle ületoodangu ekspordi toetamiseks.

"Loogiline, et võiksime toota pigem vähem, aga paremini," ütles Särgava. "Toetused - 80% euroliidust ja 20% meie oma rahakotist - on kahtlemata märkimisväärne tugi, aga ma näeksin, et tulevikus püütakse neid euroliidu majandusruumis siiski ühtlustada. Näiteks praegu saab Eesti mahetootja toetustena 100 eurot, Leedu kolleeg aga 300 eurot hektari kohta."

Särgava ei kiirusta ütlema, et intensiivne, kemikaalidel põhinev põllumajandus saab ülearu palju toetusi. Tema sõnul on turul ruumi kõigile, kes soovib selle valdkonnaga tõsimeelselt tegeleda.

Viljandimaal asuva Pajumäe ökotalu peremehe Arvo Veidenbergi hinnangul on väikese turuosaga tooteid alati kulukam valmistada.

Et toodangu mahtu kasvatada, tuleb omakorda suurendada sortimenti ja leida uusi müügikohti, mis nõuab Veidenbergi sõnul omakorda üha suuremat tööjõukulu ja logistilist koormust. Kõik see vähendab aga tootmise tasuvust. Seega ei saa Pajumäe talu peremehe hinnangul ökotootmist tervikuna kuigi tulusaks äriks pidada.

Sama meelt on OÜ Mahetalu omanik Margus Lille, kelle sõnul mahetoodete populaarsus küll kasvab, kuid samas ei ole ökotoodete tarbimine suurenenud. Lille sõnul ei ole ökotaluniku elu väetisele tehtavatest kulutustest kaugeltki mitte prii. "Ökotootja kulutab väetistele samuti nagu tavatootja. Näiteks kui mahetootjal pole endal sõnnikut, peab ta selle ostma. Sõnnikut on vaja umbes 40 tonni hektari kohta. See kraam pole ju teab mis kallis, kuid transport seevastu on," arutles Lille.