Silo kadu ei ole paratamatus: uus tehnoloogia toob kulud kontrolli alla

Praktilise väärtusena näeb Jairius ka väiksema söödafronti eelist, mis võimaldab sööta kasutada järk-järgult ja vähendab riknemist, eriti keerukamate kultuuride puhul. Näiteks siloherne puhul, mille kõrge suhkrusisaldus teeb selle säilitamise suvisel perioodil keeruliseks, võib selline lahendus olla otsustava tähtsusega. Tema sõnul annab juuli alguses toimuv demopäev võimaluse hinnata tehnoloogia toimivust Eesti tingimustes ning näha selle kasutamist reaalses tootmiskeskkonnas.

Iga loomakasvatusettevõtte jaoks on kriitiline, et loomad saaksid aasta ringi kvaliteetset ja toitvat sööta. Praktikas ei sõltu tulemus aga ainult sellest, kui hea silo heinamaalt tuleb, vaid sellest, kui palju sellest reaalselt loomani jõuab. Just siin tekib sageli suurim ja kõige vähem märgatud kulu – sööda kadu ladustamisel ja kasutamisel.

Leedu ettevõtte JCS „Baltic Direct“ juht Vidas Valancius rõhutab, et probleem ei ole uus, kuid seda alahinnatakse järjekindlalt. „Näeme, kui palju farmid sööda hoidmisega vaeva näevad. Kaod ei teki ainult ladustamisel, vaid ka siis, kui silo kasutusse võetakse,“ ütleb ta.

Traditsioonilistes lahendustes, eelkõige tranšeedes, jääb kuivaine kadu tavaliselt 12–18% vahele. See tähendab, et märkimisväärne osa toodetud söödast ei jõua kunagi loomani. Kiletorus säilitamisel jääb sama näitaja 5–8% vahele. Erinevus ei ole ainult protsentides, vaid rahas. Suurte koguste puhul tähendab see otsest mõju tootmise tasuvusele. Lisaks ei piirdu probleem ainult ladustamisega – tranšee avamisel puutub suur pind korraga õhuga kokku, mis kiirendab riknemist. Kiletoru puhul toimub kasutamine järk-järgult: avatakse ainult see osa, mida parasjagu vaja on, ning ülejäänud mass püsib õhukindlalt suletuna. See vähendab riknemist ja annab kasvatajale kontrolli sööda kasutamise tempo üle.

Sööt pakitakse spetsiaalse seadmega õhukindlasse kiletorusse, kus mass tihendatakse ühtlase rõhu all. Tegemist on tehnoloogiaga, mida on arendatud juba aastakümneid. Lahenduse taga on Tšehhi tootja Euro Bagging, kellel on ligi 30 aastat kogemust sööda pakendamise tehnoloogiate arendamisel. Nende seadmeid pakub Baltikumis Baltic Direct, kes on toonud tehnoloogia ka siinse regiooni farmidesse. Valanciuse sõnul on Euro Bagging üks vähestest tootjatest Euroopas, kes selliseid lahendusi arendab ja toodab.

Masinad on kasutusel enam kui 35 riigis ning sobivad erineva suuruse ja tootmissuunaga farmidele. Valikus on nii traktori jõuvõtuvõlliga töötavad seadmed kui ka iseliikuvad lahendused, mis võimaldavad tehnoloogiat rakendada sõltumata farmi tehnilisest võimekusest. Väiksemad masinad suudavad töödelda 40–70 tonni massi tunnis, suuremad kuni 100–150 tonni tunnis, mis annab paindlikkuse tööde planeerimisel.

Seadmete ülesehitus on kohandatav. Sõltuvalt sööda tüübist kasutatakse kas lintlauda või punkrit ning valida saab erineva läbimõõduga kiletorusid – 2,4 kuni 3,6 meetrit. See võimaldab tehnoloogiat kohandada nii rohusilo, maisi kui ka tihedamate materjalide jaoks. Valanciuse sõnul lähtutakse masina ja toru valikul eelkõige sellest, millist sööta farmis toodetakse. „Näiteks suhkrupeedi pressjääki või teravilja soovitame pressida kitsamatesse torudesse, et tagada parem tihendus,“ selgitab ta.

Oluline on ka kulupool: kiletoru tehnoloogia puhul algab plastiku kulu ligikaudu 1,3 eurost tonni kohta, samas kui silopallide puhul ulatub see umbes 4,5 euroni tonni kohta. See tähendab, et juba pakendamise tasandil on erinevus märgatav, eriti suuremate mahtude juures. Lisaks mõjutab investeerimisotsust ka taristu. Ühe silo tranšee rajamise maksumus võib ületada ühe kiletorusse pakkimise masina maksumuse, mis muudab tehnoloogia kasutuselevõtu paljudes farmides konkurentsivõimeliseks alternatiiviks.