Olukorrast väetiseturul ja sügisväetamine Veeseaduse vaates

Sügisel tuleks rapsi väetada vahetult enne külvi, koos külviga või hiljemalt kohe pärast külvamist. Taliraps on kiire sügisese arenguga taim, mistõttu vajab ta kohe toiteelemente. Seetõttu peavad toitained olema seemnetele piisavalt lähedal. Teadlikumaks väetamiseks soovitab Yara juba enne väetamisplaani tegemist võtta mullast analüüse. Sügisel on NPK(S) väetise kasutamine väga oluline ja väetamise planeerimisel on oluline jälgida taimede sügisest lämmastikuvajadust, arvestades sealjuures rapsi sordivalikust, külviajast, eelviljast ja eelvilja saagist ning ilmastikust tulenevaid mõjutusi. Hetkel Eestis kehtiva seadusandluse alusel tohib rapsile lämmastikku anda sügisel mineraalväetistega kuni 30 kg/ha. Meeles tuleb pidada, et rapsi aastast lämmastiku kogumäära (sügisene ja kevadine väetamine kokku) planeerides tuleb arvesse võtta kehtiva veeseaduse määrusest tulenevaid lämmastikunorme. Kasvuks vajalike lämmastiku koguste suurendamisel või vähendamisel tuleb aluseks võtta saagiootustest tulenevad lämmastiku piirmäärad. Kui eelviljaks on olnud teravili, siis võib sügisel talirapsile anda lämmastikku lisaks baasnormile (30 kg/ha) isegi kuni +40 kg/ha. Aasta jooksul rapsile mineraalväetistega antavat kogulämmastiku normi on võimalik suurendada ka juhul, kui eelviljaks olnud teravilja põhk jäetakse põllule. Siis võib kevadel suurendada lämmastiku määra 20–30 kg hektari kohta. Samuti võib normi suurendada, kui sügisel külvatakse mulda ainult seeme, ilma väetiseta ja kogu sügisene lämmastik (max 30 kg/ha) on antud hajuskülvina, st kettaga väetisekülvikuga. Sellisel juhul võib lämmastiku aastast määra suurendada kevadel antava lämmastikuga kuni 20 kg võrra. Kui eelviljaks on olnud hernes, uba või liblikõieline, tuleb lämmastiku koguseid vastavalt seadusele aasta jooksul hoopis vähendada. Sügisel tohib baaskogusena kasutada küll 30 kg lämmastikku hektari kohta, aga silmas tuleb pidada seda, et kogu aastat arvestades tuleb lämmastiku kogust vähendada. Seega peab sellisel juhul kevadel kasutatava lämmastiku kogus vähenema. Nagu on määruses kirjas: sõltuvalt eelkultuurist, põldu jäävast biomassist ning rapsisaagi eesmärgist tuleb herne ja oa puhul vähendada lämmastiku kogust 10–15 kg ja sõltuvalt liblikõieliste viljelusviisist 20–40 kg hektari kohta.

Selleks, et taimed kasutaksid lämmastikku võimalikult efektiivselt, on oluline, et neil oleks ka piisavalt väävlit. Väävel kui valkude koostisosa mängib rapsitaimedes olulist rolli ning väävlipuudus pidurdab valkude sünteesi. Sügisel võiks väävlit anda umbes 10–15 kg/ha. Fosfor vastutab rapsitaimede algarengus kiire ja piisavalt tugeva juurestiku kasvu eest. Sügisel rapsile fosforit andes võiks lähtuda mullas olevatest fosforivarudest, mullatüübist ja temperatuuridest - taimed omastavad sügisel tänu mulla soojematele temperatuuridele fosforit paremini kui kevadel jahedamast mullast. Samuti ei ole rapsi juurestik veel nii arenenud, et ta suudaks kõike sügisel antavat fosforit mullast edasi taime toimetada. Tihti piisab juba viiest kilogrammist fosforist, et taimede sügiseseks algkasvuks vajalik fosforivajadus ära katta. Kaaliumi üheks rolliks on aidata kaasa vee liikumisele mullast taime ja taime sees ning selle kaudu teiste toiteelementide paremale omastamisele. Samuti aitab piisav kogus kaaliumi taimedel sügisel suhkruid koguda ning rakumahla külmumispunkti langetada, vältides nii külmakahjustusi ja suurendades talvist ellujäämist. Sügisel võiks rapsile anda kaaliumit ca 40–60 kg/ha. Kompleksväetiste valikul võiks arvesse võtta nii taimedele vajalikke koguseid kui ka mullas juba olemasolevaid toitaineid.

Sügisel on taliteraviljade kasv kevadega võrreldes tagasihoidlik ja toiteelementide vajadus väiksem. Algarengus teraviljataim tarbib seemnes olevaid toitainete varusid kuni teise lehe faasini, edasi tarbib ta juba elemente, mis on mullast kättesaadavad. Sügisel lämmastikuga väetades tuleb kindlasti arvesse võtta näiteks seda, kas kasutatakse orgaanilisi või mineraalväetisi. Läga ja sõnniku puhul tuleb arvestada ka järelmõjudega, mistõttu tuleks nende väetiste kasutamist kindlasti optimeerida.

Teraviljadele võib hetkel, 2025. aastal Eestis kehtiva seaduse alusel, anda sügisel lämmastikku mineraalväetistega baasnormina kuni 30 kg/ha. Meeles tuleb pidada, et taliteravilja aastast lämmastiku kogumäära (sügisene ja kevadine väetamine kokku) planeerides tuleb arvesse võtta 2025. aastal kehtiva veeseaduse määrusest tulenevaid lämmastikunorme.

Lähtuvalt eelviljast, põllule jäetavast põhust, väetise laotamise viisist, tuleb lämmastiku koguste suurendamisel või vähendamisel aluseks võtta saagiootustest tulenevad lämmastiku piirmäärad. Kui eelviljaks on olnud teravili, võib sügisel taliteraviljadele anda lämmastikku lisaks kuni 30 kg/ha. Taliteraviljadele mineraalväetistega aasta arvestuses antavat kogulämmastiku normi on võimalik suurendada ka juhul, kui eelviljaks olnud teravilja põhk jäetakse põldu. Siis võib kevadel suurendada lämmastiku määra 20–30 kg hektari kohta. Taliteraviljadele mineraalväetistega aasta arvestuses antavat kogulämmastiku normi on võimalik suurendada ka juhul, kui sügisel külvatakse mulda ainult seeme ilma väetiseta ja kogu sügisene lämmastik (max 30 kg/ha) on antud hajuskülvina st kettaga väetisekülvikuga. Ka sellisel juhul võib lämmastiku aastast määra suurendada kevadel antava lämmastikuga kuni 20 kg võrra. Kui eelviljaks on olnud hernes, uba või liblikõieline, tuleb lämmastiku koguseid vastavalt seadusele aasta arvestuses vähendada. Sügisel tohib küll baaskogusena kasutada 30 kg lämmastikku hektari kohta, aga arvestama peab sellega, et kogu aasta jooksul antavat lämmastiku kogust tuleb vähendada. Seega peab sellisel juhul vähenema kevadel kasutatava lämmastiku määr. Nagu on määruses kirjas: sõltuvalt eelkultuurist, põldu jäävast biomassist ning teraviljasaagi eesmärgist tuleb eelviljaks olnud herne ja oa puhul vähendada lämmastikku 10–15 kg ja sõltuvalt liblikõieliste viljelusviisist 20–40 kg hektari kohta.

Fosfor on sügisel oluline element, kuna aitab taime algarengus kaasa juurestiku arengule ja vastutab hiljem taime energiavarude eest. Fosfor liigub mullas väga vähe. Meeles tuleb pidada ka seda, et enamik mulla varudes olevast fosforist pole taimedele üldse omastatav. Fosfori kättesaadavust mullast mõjutab esimese faktorina mulla temperatuur. Kui see on alla +8°C, siis on fosfori kättesaadavus mullast alla 10%. +13°C juures on see ca 30% ning alles +21°C juures on mullas olev omastatav fosfor täielikult kättesaadav. Just seetõttu on oluline kasutada fosforit koos külviga ka sügisel, sest suve jooksul on mullakihid soojust kogunud, soodustades taimede võimet omastada fosforit ning teisi elemente. Kaaliumi kõige olulisem funktsioon on hoida korras taimede veevarustus kogu kasvuperioodil (ka põuasel ajal) ning toota proteiine ja tõhustada fotosünteesi. Samuti aitab piisav kogus kaaliumi taimedel sügisel suhkruid koguda ning rakumahla külmumispunkti langetada, vältides nii külmakahjustusi ja suurendades talvist ellujäämist.

Taliteravilja sügisese baasväetisena soovitab Yara alati kasutada suurema nitraatlämmastiku sisaldusega NPK väetiseid, et soodustada taimede juurestiku võimalikult kiiret algarengut. Nendeks võivad olla näiteks YaraMila® NPK(S) 21-4-10(3) või YaraMila® NPK(S) 18-5-11(3). Samuti on sügiseseks kasutamiseks heaks valikuks 2025 aastal mõndadel edasimüüjatel veel tootevalikus olev kõrgema kaaliumisisaldusega YaraMila® NPK(S) 10-6-21(3).